E. M. Forster: "tuba vaatega"
Raamat
Firenze, eelmise sajandi alguses: Haridusreisi ajal armub noor inglise naine Lucy Honeychurch armastatud vabasse vaimu George Emersoni. Tema nõbu, kes kaasas Lucy'ga kui lihtsa chaperone, on nördinud: Sest see mees peab teda sotsiaalselt täiesti sobimatuks. Kiiresti sõidab ta tagasi Inglismaale Lucyga; seal peaks ta tegelema aretatud, kuid väga igav Cecil Vyse'ga. Kuid keegi osalejatest ei ole arvanud, et saatus ja tundete jõud on kohutavad. Vähemalt Lucy ise.
Peene iroonia ja kerguse tõttu lükkab Edward Morgan Forster välja viktoriaanliku ühiskonna jäigad viisid ja tühjad konventsioonid.
Autor
Edward Morgan Forster (1879-1970) peetakse üheks olulisemaks 20. sajandi inglise kirjanikuks. Tema romaan "Toa vaatega tuba" oli jäljendatud aastal 1985, peaosas Helena Bonham Carter ja Julian Sands ning said kolm Oscarit. Forsteri kirjanduslikud edusammud on "Howard's End'i nägemine", "Inglid ja lollid" ja "In India otsing".
Orderi "Die Liebesromane" järjekorras ChroniquesDuVasteMonde Book Edition
Telli kogu ChroniquesDuVasteMonde raamatu väljaanne "Die Liebesromane" siin meie poes ja säästa rohkem kui 40 eurot võrreldes ühe ostuga.
Leseprobe "tuba vaatega"
Pension Bertolini "Sellele Signorale polnud õigust," ütles Miss Bartlett nördinud, "mitte mingil moel! Ta on lubanud meile lõunapoolseid tube, millel on ilus vaade, kohe üksteise kõrval, ja nüüd on nad põhjapoolsed toad, mis avanevad sisehoovile ja kaugele. Oh, Lucy! "
"Ja ta on ikka tõeline Londoner!" ütles Lucy, kes oli lisanud Signora ootamatule Cockney aktsendile. "Nagu Westminster oleks siin!" Ta vaatas üle kahe rida inglise keelt, kes laua ääres üksteise vastu istusid; üle valge vee ja punase veini pudelite vahel inglise keele ridade vahel; surnud kuninganna ja hilise poeta laureatuse portreed, mis rippusid tugevalt inglise keele taha; ja kiri inglise kiriku kohta (Rev. Cuthbert Eager, M.A. Oxon.), mis oli ainus muu seina kaunistus. "Charlotte, kas sa ei arva, et me võiksime olla ka Londonis, ma ei suuda uskuda, et seal on muid asju, arvatavasti sellepärast, et sa oled nii väsinud."
"Sa oled ilmselt selle liha peale küpsetanud," ütles Miss Bartlett, haarates kahvli. "Ja ma olin nii ootamas Arno! Ruumid, mida Signora meile oma kirjas lubas, peaksid minema Arno peale." Signoral polnud mingit õigust. "Iga kamber on minu jaoks õige," jätkas Miss Bartlett, "aga et sa ei peaks ilusat vaadet nautima juba rist."
Lucy kartis olla isekas. "Charlotte, sa ei tohiks mind rikkuda, muidugi ka sul peab olema kena vaade Arnole." Bartlett, kelle reisikulud osaliselt tasusid Lucy ema? suuremeelsus, millele ta sageli taktikaliselt vihjas. "Ei, ei, sina!" "Ma nõuan, et su ema ei andeks mulle kunagi, Lucy." "Ta ei andeks mulle kunagi seda."
Naiste hääled olid valjemad, kuid ka ilmutasid? kui see on tingimata vajalik? teatud ärritust. Nad olid ammendunud ja tülitsenud, kuigi nad teesklesid üksteist ebaõnnestumises. Mõned tema naabrid on juba välja lülitanud ja üks neist? üks neist lasteaiata inimestest, kui nad välismaal kohtusid? isegi oli närv lahja ettepoole ja segas nende tülisid. Ta ütles: "Mul on tore vaade, mul on üks." Miss Bartlett hüppas šokis.
Tavaliselt ei külastanud külastajad neid päeva või kaks päeva enne nende poole pöördumist? ja nad leidsid tihti alles pärast lahkumist, kas nad olid „sobivad” või mitte. Ta teadis, et sellel, kes sekkus, ei olnud mingit kombeid; ta ei pidanud teda esialgu vaatama. Ta oli vana mees, kellel oli avatud, puhas raseeritud nägu ja suured silmad. Neil silmadel oli midagi lapselikku, kuigi see ei olnud senilisuse lapsik. Mis see täpselt oleks? Probleemid välja selgitamisel ei muutnud Miss Bartletti ise; Tema pilk vaatas oma ülikonda, mis kindlasti teda ei muljet avaldanud.Tõenäoliselt üritas ta oma tuttavaks teha enne, kui ta teadis, kellega ta tegeleb. Ta oli natuke segaduses, kui ta temaga rääkis ja ütles: "Kena vaade, oh, kena vaade! Kui armas on kena vaade!"
"See on mu poeg," ütles vana mees. "Tema nimi on George, tal on ka kena vaade." "Ah," ütles Bart Bartlett, lastes Lucy'l, kes oli midagi öelda, isegi mitte rääkida. "Mida ma mõtlen," ta läks, "on, saad meie ruumid ja me võtame teie, me kaupleme." Paremad turistid olid šokeeritud ja kaastundlikud uustulnukatele. Miss Bartlett andis ennast pakkumisele vastamisel võimalikult tihedalt, öeldes: "Tänan teid väga, aga see ei ole küsimus." "Miks mitte?" ütles vana mees, mõlemad räägivad lauale. "Sest see on väljaspool küsimust, tänan teid." "Oh, tead, me ei meeldi ...", algas Lucy. Jällegi ei lasknud ta nõbu rääkida. "Aga miks?" Ta ei lasknud üles. "Naised teevad midagi kena vaadet, mehed seda ei tee." Kui ta tabas mõlemad rusikad lauale nagu naughty laps, pöördus ta poja poole ja ütles: "George, veenda teda!" 2 On ilmselge, et neil peaks olema ruumid, "ütles poeg." Pole midagi öelda. "
Ta ei vaadanud neid sõnu, kuid tema hääl andis piinlikkust ja muret. Ka Lucy oli piinlik, kuid mõistis, et nad seisavad silmitsi sellega, mida nad nimetavad "parempoolseks stseeniks", ja tal oli ebameeldiv tunne, et tüli laieneb ja süveneb iga kord, kui lasteaed ilma lasteaiata avasid oma suu, kuni see ei olnud enam ruumide ja ilusate vaadete küsimus, vaid midagi üsna erinevat, midagi, mida ta varem ei teadnud. Nüüd oli vana mees kuumenemas: miks ei taha neid kaubelda? ta quipped. Mida neil on ainult selle vastu? Pool tunni pärast oleksid nad ruumid tühjendanud.
Kuid arukas vestlus on väsinud? Brutaalse vägivalla ees läks Miss Bartlett välja. Ta ei saanud sellist kiilu kiilule panna. Tema nägu punastas rahulolematust ja ta vaatas ringi nagu öelda: "Kas sa oled kőik niimoodi?" Siis vaatasid kaks väikest vanemat daami, kes istusid laua taga veidi kaugemal ja kellel oli ümbrisriie riputama tooli käe külge, ja selgitas selgelt: „Ei, mitte meid; me kuulume peenesse ühiskonda.
"Sööge, mu kallis," ütles ta Lucyle, mängides uuesti liha, mida ta varem oli tagasi lükanud. Lucy ütles, mummeldes, need on väga kummalised inimesed nende ees. "Lihtsalt sööge, mu kallis, see pension on lootus, homme läheme mujale."
